Ajaveeb

Huvitav sild

Hans Kaldoja läkitas sellise põneva pildi ja kommentaari: "Äärmiselt huvitav lahendus oli Kosovos, Gjakovice külakeses. Küll me nuputasime, milles idee, aga ei jõudnudki kuhugi..."

Tartu saan maanteemuuseumis

Maanteemuuseumi kogud täienesid!

Nn Tartu saan, Jõgevamaalt Torma piirkonnast Lilastvere külast.

Ostetud 2005. a Juhan Pärlinilt, kelle pere kasutuses oli saan Eesti Wabariigi ajal.

Restauraatorid

Metallosa: Einari Jaanus

Puidust osa: Hannes Ots

MTÜ Maanteemuuseumi Sõbrad üleskutse vabatahtlikele

Soov panustada millessegi heasse ja tähtsasse võib väljenduda erinevates ettevõtmistes. Osalemine vabatahtlikuna võimaldab märgata uusi võimalusi, end proovile panna ning mitmekülgselt arendada.

Kui leiad endas huvi, potentsiaali ja soovi kaasa lüüa maanteemuuseumi tegevustes, siis pakume võimalust ühineda Mittetulundusühinguga Maanteemuuseumi Sõbrad. Mittetulundusühingu eesmärgiks on aidata kaasa Eesti Maanteemuuseumi tegevusele Eesti maanteede ja liikumisviiside ajaloo tutvustamisel ja väärtustamisel.

MTÜ Maanteemuuseumi Sõbrad on vabatahtlik, omaalgatuse põhimõttel loodud, iseseisev ja kasumit mitte taotlev organisatsioon, mis tegutseb avalikes huvides, demokraatia, isemajandamise ja isefinantseerimise põhimõttel. MTÜ liikmeks vastuvõtmist võib taotleda iga isik, kes soovib arendada ühingu eesmärkidega kooskõlas olevat tegevust.

Ühingu liikmed löövad kaasa maanteemuuseumi tegevustes, muuhulgas suurürituste korraldamisel ja läbiviimisel. Muuseum pakub omalt poolt tasuta muuseumikülastust kogu perele ning tublimatele ja aktiivsematele liikmetele võimalust osaleda ühistel väljasõitudel.

Kui Sul on huvi ja lisaküsimusi, siis helista Reeli Korgile, tel 521 9018.
 

Kool ja koolitee on lahutamatud

23. detsembri Õpetajate Lehes ilmus maanteemuuseumi teaduri Kersti Lilosoni artikkel "Kool ja koolitee on lahutamatud"

Eesti pikima silla lugu

Eesti pikima silla, Tartus asuva Sõpruse silla valmimisest möödus 5. detsembril 30 aastat.

9. detsembri Postimehe AK-s ilmus maanteemuuseumi juhataja Mairo Rääski lugu Sõpruse silla ehitamisest.

Huvitav leid - Lelle postitõld

Tõenäoliselt 1950. aastal tehtud fotod Lelle postitõllast

Maanteemuuseum võitis ettevõtluse auhinna!

EAS-i poolt tehtud maanteemuuseumi videotutvustus

Fotomeenutus

1950. aastatel Võrumaal

Pildi kinkis muuseumile Ülo Matjus

Nuustakule või Pariisi: õpilasekskursioonidest 1920. ja 1930. aastatel

Mariliis Hämäläineni artikkel 23.09.2011 Õpetajate Lehes

Klassiekskursioonid ja õppereisid on kooliaja lahutamatuks osaks. Lisaks meelelahutusele on oluline nende hariduslik pool. Juba 1920. aastate alguses peeti õpilasekskursioonide puhul oluliseks võimalust täiendada klassis õpitut ja ühtlasi kasvatada õpilastes huvi oma kodumaa looduse ja ajaloo vastu. Õpereisid, jättes õpilastes elavaid, püsivaid muljeid ühest ja teisest, õpetades õpilasi tundma kodumaa elu ja ilu, tema häädusi ja puudusi, õpetavad neid elama, püüdma ning töötama kodumaale ja kodumaa rahvale, - armastama kodumaad. (Õpereiside juht. 1924). Samas ei olnud õpilasekskursioonid 1920. ja 1930. aastatel veel kuigi levinud traditsioon. Ekskursioonidel käimine oli õpilastele ka rahaliselt üsna kulukas ettevõtmine.

Mis ekskursioonidesse puutus, siis nähtavasti materiaalsetel põhjustel neid igal kevadel ei korraldatud. Vaid kord kahe aasta tagant viidi V-VI klass bussiekskursioonile kas pealinna või Lõuna-Eestisse. Oli seatud nii, et igale soovijale jäi võimalus oma kooliaastate jooksul ühele ekskursioonile kaasa sõita. Mina sain oma unustamatud elamused V-nda klassi õpilasena Tallinna ekskursioonilt 1939. aasta suvel. Lõuna-Eesti kõrgeltkiidetud looduskaunitesse paikadesse ma koolilapsena ei jõudnud. (ERM KV 780, 476) Lisaks ootas maakoolide õpilasi kooliaasta lõppedes enamasti talutöö ning sobivat aega pikema ekskursiooni korraldamiseks oli raske leida. Tavaliselt piirduti kooliaasta lõppedes väikese jalgsimatkaga kodukoha ümbruses.

Kuhu reisiti?

Erinevatele raskustele vaatamata ekskursioone siiski tehti. Nooremad klassid käisid lühematel reisidel kodulähedastes kohtades, vanemad klassid võtsid ette pikemaid reise. Nii nagu tänapäevalgi, olid populaarseteks külastuspaikadeks suuremad linnad: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu ja nende lähem ümbrus. Tartus külastati muuhulgas ülikooli, Toomemäge, käidi Eesti Rahva Muuseumis, Vanemuises, Postimehe toimetuses jne. Ekskursantide üle arvet pidanud Tartu koolivalitsuse andmetel oli 1928. aasta kevadel peaaegu iga päev mõni õpilasgrupp linnas liikumas, 5. juunil olevat linnas olnud kokku lausa 2000 õpilast.

Ette võeti pikemaid sõite Lõuna-Eestisse Taevaskotta, Pühajärve äärde ning Munamäele, samuti Hiiu- ja Saaremaale. Reise saartele, aga ka Soome ja Rootsi, võtsid ette enamasti linnakoolide abituriendid. Nii näiteks võime lugeda 1936. aasta Postimehest: Treffneri gümnaasiumi abituriendid kavatsevad sõita peale koolitöö lõppu Soome. Vanemad gümnaasiumi klassid lähevad Narva ja Põhja-Eesti rannikule. Soome ekskursioon kestaks umbes 1 nädal, vanematel klassidel põhjarannikule umbes 2-8 päeva. Soome sõit oli plaanis ka Tartu tütarlaste gümnaasiumi abiturientidel. Gümnaasiumi vanemad klassid olid planeerinud külastuskäigu põhjarannikule, nooremad klassid Petserisse ja Viljandisse. Nooremad klassid piirduvad ühepäevase väljasõiduga kuhugi Tartu lähedusse. Kaugemaks väljasõiduks oleks neil Otepää. (Postimees 1936, 126)
Ekskursioon välismaale oli pigem erandlik ning tähendas suuri väljaminekuid. Ütlemine, et enne Pariisi käi ära Nuustakul, oli päevakorral ka toona. Et kodumaal reisimise asemel valiti välismaa reis, tekitas pahameelt ka ajaleheveergudel: Senised kevaded-suved on näidanud, et meil püütakse pääseda ikka väljamaale. See on paljude õpilaste ja õpetajate unistus. Korraldatakse talvel pidusid ja kogutakse raha, et sõita väljamaale, kus kõik olevat ilusam ja nägemisväärilisem. (Päevaleht 1926, 144)

Kus ööbiti?

Mitmepäevaste ekskursioonide puhul tuli leida ka koht ööbimiseks. Maakohtades ööbiti kohalikes koolimajades, väiksema grupi puhul kohalikes taludes. Linnaekskursioonidel olid ööbimispaikadeks peamiselt koolid. Ööbimissoovist tuli teada anda vastava linna koolivalitsusele. Et suurem osa ekskursioonidest toimusid enam-vähem ühel ajal, oli probleemiks paljude õpilaste korraga majutamine. Mõnel juhul ei vastanud ööbimiskoht aga kaugeltki ekskursantide ootustele. Ebameeldivad tingimused ootasid 1928. aastal ees üht Tartumaalt pealinna ekskursioonile sõitnud kooli: Tallinna koolivalitsus, kelle korraldusel on korterite muretsemine, saadab ekskursandid kuskile algkooli, kus on ainult koolipingid ja must õline põrand. Ei peotäit põhkugi. Lapsed on väsinud, kuid pole kuhugi vintsutatud keha toetada. Algab jaht põhkude peale. Võõras linna aga ei tea kuskilt otsida. Viimaks saadakse hingehinna eest peotäis põhku. Õpilased, kellel kodust paarsada senti taskuraha antud, peavad selle kulutama põhuostmiseks. (Postimees 1928, 157)
1936. aastal Tartut külastanud ekskursandid said muuhulgas ööbida Vallikraavi tänaval asunud Noorte Meeste Kristliku Ühingu ruumides. Siin oli ööbimiseks 40 voodikohta ning üks öö maksis 30 senti. Kasutada sai ka matte ja õlgi: esimeste eest tuli käia välja 20 ja teiste eest 15 senti.

Millega reisiti?

Kõige mugavam oli reisida rongiga. Tolleaegse Eesti raudteevõrgu seisund, liikumiskiirus ning reisimise üldine kvaliteet vastas Euroopa keskmisele tasemele. Pikemate vahemaade läbimiseks sai rongiga soovitud sihtpunkti kõige kiiremini ja soodsamalt. Õpilastele oli kolmanda klassi vagunis ettenähtud 50% soodustus. Rongi kasutamise muutis ebamugavaks asjaolu, et tihti ei olnud soovitud sihtkohaga otseühendust ning kohalejõudmiseks tuli teha mitu vahepeatus. Rongijaamast või peatusest tuli sihtkohta liikuda jalgsi. Mitmepäevane reis ja raske seljakott muutsid jalgsi liikumise noorematele õpilastele aga füüsiliselt üsna koormavaks.
Lühemaid reise sai teha ka laevade ja mootorpaatidega. Just Tartu õpilaste seas olid populaarsed kevadised sõidud mööda Emajõge. 1935. aasta kevadel oli Postimehe andmetel „eriliseks väljarändajate Mekaks” kujunenud Kaagvere: Viimastel päevadel oli Kaagveres ekskursantide arv tavalik, ikka paari-kolmesaja ümber. Rekordi lõi aga teisipäev, kus Tartust korraga sõitis Kaagverre umbes tuhande õpilase ümber. Mõned koolid olid sõitnud terves koosseisus. Selleks olid mobiliseeritud kõik Tartu mootorpaadid. (Postimees 1935, 145)

Mugavamaid võimalusi ekskursioonide läbiviimiseks võimaldasid mootorsõidukid: veoautod ja bussid. Eriti populaarseks muutusid just veoautod, mille rentimine oli bussidega võrreldes tunduvalt soodsam. Veoautol sai ühest punktist teise liikuda vastavalt vajadusele ja nii jäi võrreldes rongidega ära ebamugav sõiduplaanidega arvestamine. Ka võimaldas veoauto võtta kaasa kõik reisiks vajaliku, kergendades nii tunduvalt õpilaste koormust. Samas oli mootorsõidukitega reisimisele ka mitmeid etteheiteid: Õppetöö seisukohalt tuleb autosõidu suurimaks puuduseks lugeda selle provotseerivat mõju tervet matkakava lihtsalt maha kihutada, „ei ole aega” kuski peatuda ja töösse süveneda, püütakse rohkem kilomeetreid ära sõita, mille kurvaks järelduseks on teinekord ekskursiooni ülesannete sootuks unustamine. Säärasel ekskursioonil puudub kasvatuslik väärtus, saavutatakse vaid negatiivseid tagajärgi, kasvatades õpilastes pealiskaudsust. (Juhiseid ekskursioonide korraldajaile. 1933)

Ka olid üsna kesised tolleaegsed teeolud, kruusateedel lahtises veoautos sõites oli reisijate igaveseks saatjaks teetolm. Lahtises autos võis kevadiste jahedate ilmadega ennast kergesti külmetada. Paraku ei jäänud tulemata ka liiklusõnnetused. Just traagiliselt lõppenud liiklusõnnetused õpilasgruppidega viisid 1934. aastal otsuseni keelustada õpilaste vedu veoautodel.
Nüüd jääb peale raudtee üle vaid liiklemine omnibusel või jalamatk. Sõit omnibusel tuleb aga võrdlemisi kallis. Nii maksab jooksev kilomeeter 50-65 senti. Kui võtta keskmiselt 100 kilomeetrit, mis edasi-tagasi iseenesest ju võrdlemise lühike reis, siis läheb see maksma umbes 60 krooni, mis teeb keskmiselt õpilase kohta 150-160 senti. Paljudele lastele, eriti aga algkoolis, teeb see maks tõsiseid raskuseid. (Postimees 1935, 81)

Kõige mugavam oligi ekskursioon ette võtta bussiga. Sõitu sai jätkata vastavalt vajadusele ning kinnises salongis oldi kaitstud nii vihma ja tuule kui teetolmu eest. Meie üürisime ekskursiooniks väikese autobussi. See oli küll kõvade istmetega, kuid sõitis hästi. Algul oli ekskursioon kavandatud kaunis pikk, kuid hiljem pidime oma võimalusi arvestades sõidumarsruuti kärpima. Marsruut oli järgmine: Rakvere, Kunda, Toila, Oru, Sillamäe, Narva-Jõesuu, Narva, Jõhvi, Mustvee, Tartu, Viljandi, Õisu, Tõrva ja lõpuks ilma kraavi sõitmata Petserisse tagasi […]”. (Kooliteed. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 1999)

Tallinna Saksa Tütarlaste Gümnaasiumi õpilased 1933. aastal teel Padise kloostrisse ekskursioonile. Foto EFA.0–64711	H. Treffneri gümnaasiumi õpilased 1926. aastal ekskursioonil Tallinnas Russalka juures. Foto ERA 4959-1-47
Buss reisijatega 1936. aastal Tartu lähistel. Foto Eesti Maanteemuuseumist	Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi koolilapsed. Foto Põlva Talurahvamuuseumist

Vanavanemate päev - Moskvitśi eri

10. septembri Vanavanemate päeva pildigalerii FB-s

ETV AK uudisnupp

Kanal2 Reporteri uudisnupp