Teadustegevus

Jalgrattale võib laulda oodi!

Juba 1930. aastatel kasutati jalgratast ka muuks kui vaid lõbusõiduvahendiks. Polli Sassu ehitas oma jalgrattale sadula taha pika ja laia pakiraami. Ta meisterdas kodus mitmevärvilisi laastukorve ja käis neid külades müümas. Ka kalamehed ehitasid oma ratastele suuremad pakiraamid. Nägin ka 2-3 jalgratast, mille raami külge oli kinnitatud korvitaoline ese. Sellesse sai istuma panna väikese lapse või poest ostetud kraami. Üks mees kasutas jalgratast isegi palkide transportimiseks: sidus palgi ratta taha ja ratast käekõrval lükates vedas palgid metsast tee äärde.

ERM KV 837

 Jalgrattale võib laulda oodi: Oli tarvis lehmahein koju toimetada, kinnitasid talle käru järele, tegid kärule nn laadiku ja võisid vabalt pool hobusekoormat heinu kerge vaevaga küüni toimetada. Tegid raami külge vastavad pesad – sinna asetasid piimamannergud ja toimetasid teeäärsele pukile. Poest tulles asetasid toidupakid pakiraamile ja sõitsid nii et lenksud olid vabad.

ERM KV 839

Fotod: Jalgrattahaagis ЕРП. Abivahend pisiremontide tegemiseks ja teedehaljastustööde teostamiseks vajalike tööriistade kaasaskandmiseks.

Eesti NSV Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi album - Ratsionaliseerimine 1957.a.

Fotod leidis Kaja Kerner, tekstid lisas Kersti Liloson.

Lelle postitõld

Tallinna-Rapla-Halinga postiteel asunud Lelle postijaam tegutses esialgu kohalikus kõrtsis, hiljem Jaan Tagapere postitalus. Lelle mõisa paruni Ernst von Hoyningen-Huene ajast pärinevat kahehobuse tõlda kasutati nii inimeste, kui posti veoks kuni Eesti Vabariigi algusaastateni.

Pärast hobupostiveo lõpetamist jäi tõld kasutult postimaja kõrval olevasse kuuri seisma. Praeguseks on tõld hävinud, sest mingil ajal olid kohalikud poisikesed kuuri otsaseina lahti kangutanud ja tõlla ära lõhkunud.

Tõenäoliselt 1950. aastal tehtud foto autor on aastatel 1948-1959 Lelle raamatukogu juhatajana töötanud Huko Hiiemäe (1909-1998).

Reisipass aastast 1708

Reisimine varasemal ajal oli seotud paljude raskustega. Reisija kiire ja viperusteta jõudmise sihtpunkti pidi tagama riigivõimude poolt välja antud reisipassid ja turbekirjad. Reisipass oli vajalik dokument nii riigi- ja kubermangupiiride ületamisel, postijaamadest postihobuste nõutamisel, kui ka öömaja hankimisel.

1671. aastast on säilinud Eestimaa hertsogkonna kuberneri ja Tallinna kindralasehaldur Bengt Horni poolt välja antud reisipass, kus on kirjas, et
kuna selle [passi] ettenäitaja sõdur on siinsest lossigarnisonist mõne kubermangukirjaga saadetud Läänemaale, et ta need seal üle annaks; siis annan oma kõrge võimu ja ameti poolest käesolevaga eranditult kõigile, kes selle tee ääres elavad, korralduse, et nad ei pea mitte ainult laskma tal vabalt ja takistamatult sinna minna ja sealt tagasi tulla, vaid peavad teda tema sinna- ja tagasisõidul varustama küüdihobuse ja vajaliku ülalpidamisega.

EAA 1-2-750a, l. 5

ROOTSI KUNINGLIKU MAJESTEEDI,
minu armulisima kuninga nõunik ning
Eestimaa hertsogkonna
ja Tallinna linna kindralkuberner
NIELS STROMBERG
Hielmarsbergi krahv, Claestorpi vabahärra ja isand.

Et selle kirja ettenäitaja, vene soldati naine Maria Gerassimovna, kellel on lubatud, pärast seda kui ta mees on Rootsis surnud, jälle Venemaale minna – härra krahvilt, kuninglikult nõunikult ja ülemasehaldurilt Knut Posselt saadud, möödunud juunikuu 6. päevaga dateeritud passi kohaselt – ja niisiis kavatseb nüüd oma kahe lapsega sinna minna
ja on selleks Tema Kuningliku Majesteedi armulise korralduse kohaselt nagu kord ja kohus reisipassi taotlenud; siis antakse see talle käesolevaga. Sellest lähtuvalt läheb kõigile Tema Kuningliku Majesteedi kõrgetele ja madalatele sõjaväe- ja tsiviilametnikele, kellele on usaldatud mingi järelevalve reisijate üle läbipääsukohtade, kindluste, piiride, valvepostide ja sadamate juures, minu vastavalt ülemuslik ning ametlik ja sõbralik soov, et nad laseksid passi eelmainitud ettenäitajal, kes on oma õiguspärasel reisil, vabalt, kindlalt ja takistusteta läbi minna. Antud kuninglikus lossis Tallinnas 12. augustil 1708. aastal.

EAA 1-2-750a, l. 67
Tõlkis Kai Tafenau

Vaata veel huvitavaid leide

Kuulutus

 Kuulutus Heino Jaanuse arhiivist

1908. aastal oli Tallinnas kuus, 1913. aasta suvel 74 ja 1914. aasta juulis 162 autot.

1926. aastal oli Eestis kokku 1926 autot sealhulgas 709 sõiduautot. (http://eag.unicweb.ee/ts.html)

Mis aastast võiks pärineda J. Põdersoni kuulutus?

Liiwimaa kuberneri määrused automobiilide sõidu tarvis 1908. aastast

Igal automobiilil peab märguandmise vile ja kinnipidamise abinõud olema. Neljarattaga automobilil olgu 2, kahe- ja kolmerattalisel 1 latern ees, mis pimedas põlema pandakse. Laterna tule walguses peab automobili luba nummer näha olema.
Nendel automobilidel, mis koormaga ehk enam kui kolme inimesega sõidavad, iseäranis mägisel maal, peab seadlus olema, et tarvilisel korral ta tagurpidi sõita võib.
Ei tohi õigel maanteel kiiremini sõita, kui 30 wersta tunnis. Tee käänetel, sildadel ja ülesõidu kohtadel tuleb kiirust wähendada, nagu seda julgeolek läbikäijate inimeste hääks tarvitab.
Kui karjad vastu tulevad ehk tõldade ja wankrite hobused peruks tikuvad minema, tuleb automobili sõidukiirust wähendada, ehk tarviduse järele päris seisma jätta. Tee kõverustel peab kiirust wähendama ja kaks pikka hoitauswilet andma. Seda tuleb tähelepanna, kui jalgrattasõitjad, jalakäijad koormad põigiti üle tee lähevad ja automobil nendele ligineb.

Postimees 1908, nr 14, 30. september

Kutsari tunnistus

Esimesed teated voorimehe ameti kohta pärinevad 14. sajandi Tallinnast. Läbi keskaja kuulusid voorimehed vastava tsunfti liikmeskonda ja tegelesid peamiselt kaupade vedamisega. Kahtlemata palgati voorimehi juba siis ka inimeste sõidutamiseks ühest linnast teise, kuid iseseisva elukutsena muutus sõiduvoorimees mainimisväärseks alles 19. sajandil. Välja hakati andma kutsar-voorimehe tunnistusi ning koostama põhjalikke seadusi, kus fikseeriti kõik õigused ja kohustused, mis selle ametiga kaasas käisid.
1874. aasta seaduses on öeldud:
„Neile, kes voorimehe ametit talitavad on kohuseks seatud, üht politsei- valitsuse tunnistuse kirja omast laitmata elu kombest linna-kassa-valitsusele üles näidata ja nende kohtade eest kruntraha maksta kus nemad linna platside peal seisavad.“
„Voorimehed peavad parajat traavi sõitma ja uulitsa peal vastutulijaid jalakäijaid õigel ajal tänitama, neile teed andma, rahva murrus kinni pidama ehk sammu sõitma.“

Tunnistus  

Tunnistus on antud Tähtvere valla talupoeg Samuel Mihkli p Prostile, tõendamaks et tal on lubatud sõita kutsar-voorimehena ühehobuselisel ekipaažil. Juhul, kui politsei poolt on märgatud rikkumisi, ettevaatamatust, kaasliiklejatele ohtlike olukordade tekitamist või üleüldist halba käitumist jäetakse ta loast ilma ning antud tunnistus võetakse tagasi.
Tempelmaks tasutud.
Jurjev, 29. oktoobrikuu päeval 1902. a
Tartu linna politseivalitsus politsei-meister

Autokultus on meil läinud liiale ja voorimehe põgenemine auto eest ei peaks enam kauem kestma. Kas ei oleks ajal, mil põllumees ei oska oma saadustega midagi peale hakata, omamoodi patriootiline algatus tuua jälle välja Eesti hobune ning sellega anda voorimehele võimalus põllumehelt kaeru ja heinu osta!
Postimees, 1932