Galerii

Teedekaardid 1930. aastatest

„Rõõmuga leidsime, et kaardil oli tähendatud piirist üle Pärnu kuni Tallinnani viis riigi esimese järgu maanteed. […] Kuid vaevalt olime läbistanud piiripunkti, kui valdas meid üllatus ja pettumus. Mis kaardil seisis „esimese järgu maantee” nime all, osutus eelaimdustest hirmsamaks. Lai riba küntud maad, praod ja roopad kõrvuti, paiguti kuni 40-50 cm sügavad, lookles läbi maa.” Ajakirjas Auto (1930, nr 3) ilmunud refereering Hans Bindert`i autosõidust üle Tallinna Monte-Carlosse. Eesti piiril saadakse kohalikult autoklubilt kingituseks teedekaart, mida Tallinnasse sõitmiseks kasutatakse. Näituse kuraator on Mariliis Hämäläinen, kaardi tõi muuseumisse Mati Jõgeva.

1. Eesti teede kaart ja peamaanteede marsruudid

2. Rahvusvahelised hoiatusmärgid meie maanteedel. Eestis liitus rahvusvahelise autoliikluse konventsiooniga 1926. a. Aasta hiljem vastuvõetud seadus nägi ette, et ohtlikes kohtades tuleb panna üles kolmnurksed hoiatusmärgid. Kokku oli 6 märki.

3. Autode päritolutunnused. 1929. a alates pidid kõik autod olema tähistatud plekist registreerimismärkidega. Tahvlile märgiti omavalitsuse eraldusmärk ja kriipsuga eraldatud registreerimise järjekorranumber.

4. Liikluseeskirjad. 1929. a ilmunud „Jõuvankrite seaduses” ja „Jõuvankrite seaduse elluviimise määrustes” olid autojuhtidele eraldi välja toodud ka liiklemiseeskirjad. Esimene üleriigiline liiklusmäärus kehtestati Eestis 1936. a.

5. I klassi maantee. 1928. a vastuvõetud maanteeseadusega liigitati üldkasutatav teedevõrk klassidesse: I klass (suurema liikluse ja tähtsusega teed), II klass (vähema liiklusega ja tähtsusega teed), III klass (külateed). Valdavaks oli kruusakate.

6. Tallinnast Tartusse. Kes soovis liikuda just mööda esimese klassi maanteid, pidi seda tegema läbi Järva–Jaani. Teetrassi pikkuseks tuli sellise juhul 204 km.