Teadustegevus

Külakõrts ja postijaam

Esimesed maakõrtsid rajati mõningatel andmetel juba 13. sajandil. Siis kaubeldi neis koduõllega, alates 16. sajandist aga põletatud viinaga. 1601. aastal andis Rootsi kuningas Karl IX esmakordselt välja seaduse, kus taotleti kõrtside kohandamist teeliste öömajadeks, kus ka hobused saaksid varjualuse. Olmetingimused olid kõrtsides väga viletsad. Voorilised ja talupoegadest teekäijad ööbisid kõrtsitoas, magades seal, kus keegi sai. Jõukamatel öömajalistel olid kaasas oma voodiriided ja toidukorv.

Kirik keset kõrtse

Riik taotles 17. sajandil ja 18. sajandi alguses korduvalt teekäijate teenindamise parandamist, kui see aga tulemusi ei andnud, siis püüdis eraldada postijaamu kõrtsidest. Hiljem kohtame nii mõnigi kord ühel pool teed postijaama, selle vastas üle tee aga kõrtsi. Kõrtside arv on postijaamu aga alati mäekõrguselt ületanud. 19. sajandi algul oli Eestis maakõrtse umbes 2200, postijaamu aga koguni 100 aastat hiljemgi kõigest 117, neistki ainult 46 spetsiaalselt selleks ehitatud. Postijaamade vahe oli tavaliselt 3-4 miili ehk 20-30 kilomeetrit, kõrtsidel kuni 10 korda väiksem. Kõrvaliste ja taliteede ääres oli kõrts igas külas. Õigus kõrtsihoonete ehitamiseks oli mõisnike kõrval ka kirikutel. Mõnel mõisal oli üks kõrts, mõnel aga kaheksa kõrtsi. Rahva kogunemiskohtadesse, näiteks kihelkondade keskustesse, ehitati neid tihti rohkem kui üks. Nii oli Ambla kiriku lähikonda rajatud tervelt seitse kõrtsihoonet.

Viinamüük täitis riigikassat

Eestimaa ülemineku järel Vene impeeriumi koosseisu 1721. aastal hoogustus kõrtside ehitamine. Selle põhjuseks oli põletatud viina müügist saadava tulu suurenemine pärast Vene turu avanemist siinsele piiritusele. Tuntud kõrtsitemaatika uurija Kalvi Aluve andmetel moodustas piiritusetoodang ja müük 1788. aastal koguni 60% tööstustoodangu koguväärtusest. 19. sajandi teisel poolel, pärast aktsiissüsteemi kehtestamist täitis viinast saadav tulu 26% Vene tsaaririigi riigikassast.

Maanteekõrtsid

Varasemate väikeste külakõrtside asemele kerkisid 18. sajandi II poolel maanteede ääres pikad puust rehielamu-laadsed kõrtsihooned, kus ühise katuse all eluruumide kõrval paiknesid ka hobusetallid. Tollest ajajärgust pärinevaid kõrtsihooneid ei ole kahjuks säilinud. Küll on säilinud 19. sajandi jooksul ehitatud kivist kõrtsihooneid, mis aga hilisemate korduvate ümberehitamiste tõttu on kaotanud oma esialgse interjööri.

Kõrtsid olid pikad liigendamata hooned, mille keskmises osas paiknesid suur kõrtsituba ja saksakambrid, hoone ühes või mõlemas otsas asusid hobusetallid. Hoone keskosas, kõrtsi- ja eluruumide ees asus lahtine katusealune või nn ulualune, mida toetasid sambad või postid. Sammastik tagasiastuva ulualusega oli kõrtsihoone kui ühiskondliku hoone tähis. Kõrtsihooned olid ühekorruselised. Nähtavasti sellepärast, et kõrtsis käidi ennast ka lühiajalisemalt soojendamas. Sel puhul jäid rakendis hobused välja ja neid oli vaja vaatamas käia.  

Postijaamade rajamine                                                                                                                                       

Riikliku postiteenistuse loomisega Rootsis 1636. aastal organiseeriti ka Eesti- ja Liivimaal paar aastat hiljem postiliiklus ja küüdikord. Tollal pöörati tähelepanu eeskätt rannikulähedastele teedele ühenduse pidamiseks Rootsi keskvalitsuse ja ülejäänud ala vahel. 18. sajandil huvitas tsaarivalitsust esmajoones hea ühendus Peterburi ja kubermangukeskuste vahel. Varasemad sellesuunalised postitraktid kulgesidki Peterburi ja Tallinna, Peterburi ja Riia ning Tallinna ja Riia vahel. Vähehaaval postiteede võrk tihenes ja koos teetraktiga ehitati juurde uusi postijaamade hooneid. Varasemad postijaamad olid tõenäoliselt puidust. 

18. sajandi II poolel hakati rajama juba kivist hoonetega postijaamu. 19. sajandi keskel rajatud postijaamahoonete kompleksi kuulusid peale peahoone veel hobusetall, postipoiste elamu koos aitade-keldritega, tõllakuurid, heinaküün, saun ja sepikoda. Kõik need hooned paiknesid harilikult ümber nelinurkse hoovi. Raudteeliikluse tekkimisest alates hakkas hobutranspordi tähtsus pidevalt vähenema ning kadus 1920ndatel aastatel lõplikult.     

Varbuse postijaam                                                                           

Postijaamade ansamblid moodustavad meie arhitektuurimälestiste hulgas väga huvitava ja väärtusliku rühma. Suurem osa endistest postijaamadest on aegade jooksul täielikult hävinud või siis seisavad sellele väga lähedal. Ainsaks tähelepanuväärselt hästi säilinud ja hoolikalt restaureeritud postijaama hoonetekompleksiks on endine Varbuse postijaam, kus alates 2001. aastast tegutseb Eesti Maanteemuuseum. 

Koeru kõrts-postijaam                                                           

                                                                             Kohila hobupostijaam 1924. aastal   
          

Kose-Risti hobupostijaam 1924. aastal                                               Varbuse hobupostijaam 20. sajandi keskpaiku